| (Anas clypeata) |
 |
|
|
Luitsnokk-parti iseloomustab eest lusikasarnane, külgedele laienev nokk. Part on kasvult varesest veidi pisem ja hundsulestikus küllaltki kirev. Isalinnu puguala ja eesselg on laialt valge, pea ja kael roheka läikega mustjaspruunid, kaelalt seljale kulgeb mustjaspruun triip. Selg on tumepruun, kõht kastanpruun. Emalind on pruun ookerja üldtooniga. Jalad on pardil punased, nokk isasel rohekasmust, emasel pruunikas. Luitsnokk-part kaalub keskmiselt 600 grammi.
Luitsnokk-part on levinud peaaegu kogu Euroopas ja suuremas osas Aasias, läänepoolses Põhja-Ameerikas. Eestis on luitsnokk-part ujupartide hulgas arvuliselt teisel kohal. Tihedamalt leidub teda Lääne-Eesti saartel ja Kagu-Eesti veekogudel, samuti Põhja-Eesti rannikualal.
Elupaigana eelistab rannaniitude ja jõeluhtade tihedama rohukasvuga alasid. Pesa ehitab ta tasasele maale rohtu või tarnamättale. Pesa on madal, suhteliselt nõrk ja kehvema udusulgedest polstriga, kui teistel partidel. Kurn on täis maikuu teisel poolel ja seal võib olla kuni 16 rohekat või kreemikat muna. Pojad kooruvad juuni esimesel poolel, samal ajal algab ka isalindude sulgimissalkadeks kogunemine.
Luitsnokk-part toitub eelkõige veetaimedest, kuid ei ütle ära ka selgrootutest loomadest. Luitsnokk-pardist endast ei ütle ära ükski temast üle olev röövloom või -lind. Ka inimene pole tema suhtes ükskõikne; igal aastal kütitakse Eestis umbes 750 lindu.
Luitsnokk-pardile, nagu ka piil- ja rägapardile, pannakse pesitsuspaikadesse pesatunneli taolisi varjendkorve, tänu millele nende pesitsustulemused on oluliselt paranenud. Looduskaitse alla ei kuulu.
Teksti allikas: bio.edu.ee
