| ehk taevasikk (Gallinago gallinago) |  |
|
|
Tikutaja on piiritaja suurune aga tunduvalt jässakam kurvitsaline. Kui teda kord näha, ei teki hiljem selle linnu äratundmisega mingisuguseid probleeme. Tikutajal on proportsioonidelt tugev keha, lühike kael, väike pea ja selle väikse pea küljes on nokk, mis näib olevat küll suurema venna tagant ära varastatud. Noka pikkus ületab teinekord kolmveerandit keha pikkusest ning näib lausa uskumatuna, kuidas selline moodustis üldse pea küljes püsida saab. Lindu kannavad jalad, millede silmaga nähtavaks pikkuseks on vaevalt paar-kolm sentimeetrit. See-eest aga ületavad linnu varbad selle pikkuse tunduvalt. Tikutaja põhivärvuseks on seljalt tumedam, kaelal ja rinnal heledam pruun, kõhualune on valge. Linnu nägu on triibuline, seal vahelduvad tumedad ja heledad alad. Üsna hästi meeldejääv linnuke.
Tikutajal on veel teinegi omadus, mille järgi teda kergelt ära tunneb. Linnu lend on teinekord vägagi kärarikas ja mitte sellepärast, et ta lennu ajal häälitseks. Tikutaja teeb lennates saba ja tiivasulgedega selliseid liigutusi, mille tulemusena tavaliselt vaikne lend omapäraselt möhisevaks muutub. Eriti sage on see heli kevadel, mängulennu ajal, mil isalinnud kõigest väest möhiseda püüavad. Selle eripära tõttu ongi lind saanud endale rahvasuus nimeks taevasokk.
Tikutaja elupaigaks on sood, niisked niidud, luhamaad, hõredad metsad, rabade servaalad. Pesa on kõrtega vooderdatud lohk mättal või rohus. Mai algul on seal 4 pruunikat muna. Pojad haub välja vaid emalind, toidavad neid aga vanemad võrdselt.
Tikutaja toitub putukatest ja nende rasvastest vastsetest, ussidest ja taimeseemnetest.
Tikutaja on jahilind, keda peale peetakse jahti 20. augustist kuni novembri lõpuni. Tikutajajaht nõuab jahimehelt väga kiiret reaktsiooni, kuna ta lendu tõuseb tavaliselt väga äkki ja valjult kääksatades teeb siis kiire sikksakklennu ning vupsab siis taas rohtu, kus mingi maa kiirelt läbi vudib, et siis taas kääksatades lendu tõusta.
Teksti allikas: bio.edu.ee