(Martes foina)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Kiskjalised Kärplased Nugis

Välimuselt väga sarnane metsnugisega, kuid temast pisut väiksem. Tüve pikkus 45-54 cm, saba 25-35 cm.Karvastiku värvus seljal hallikaspruun,kurgualusels ja kaelal olev laik on valge ning hargneb eesjalgadele kaheks. Tema tallapäkad on karvadeta. (metsnugisel on need karvadega.) Kivinugis on levinud Lääne-Euroopas, Väike-Aasias, Iraanis, Afganistanis, Kesk-Aasia mägedes, Mongoolias ja Hiinas. Areaali põhjapiir kulgeb läbi Eesi kuni Volga jõe ülemjooksuni. Eestis on kivinugis väga haruldane.(on teada vaid üksikud leiud Saaremaalt ja Lõuna-Eestist.)

Elupaigaks on neil mäestikualade metsad, kultuurmaastikud. Elutseb sageli inimasulate läheduses. Ta tegutseb peamiselt maapinnal, harva ka puudel. Kivinugise toiduks on väiksemad imetajad, linnud ja nende munad, putukad, marjad jne. Pesa ehitab kivivaredesse, puuõõnsustesse, kus sünnitab 3-5 poega. Jooksuaeg on suvekuudel. Kivinugise levik Eestis vajab edasist uurimist.

Teksti allikas: www.miksike.ee

(Lepus europaeus)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Jäneselised Jäneslased Jänes

Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba.

Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90…95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest.

Halljänesed sigivad 2…3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40…44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani.

Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu – jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes.

Halljänes on tavaline jahiloom.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Martes martes)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Kiskjalised Kärplased Nugis

Metsnugis on meie metsade tavaline kiskja. Ta on pruuni värvi karvastikuga, millel kurgu all ja kaelal on kollakas kuni oranikas laik, mis ulatub ka esikäppadeni. Keha alaosa on neil heledam kui ülapool Jalad on tumedamad. Talvel on neil tallad karvased. Metsnugis on poole meetri pikkune ja kuni pooleteise kilo raskune.

Metsnugis on levinud kogu Euroopas v.a. Skandinaavia põhjaserv ja Hispaania. Ida suunas on levinud Obi jõe taha. Eestis on laialt levinud nii mandril kui ka saartel, kokku umbes 4000 looma.

Metsnugised on üksikeluviisilised, öise aktiivsusega kiskjad. Päeva veedavad nad peamiselt kuskil puuõõnes või muus varjatud kohas magades. Ta on tihedalt metsadega seotud loom, keda lagedal võib kohata ainult saagijahil. Eelistab ta vanu risustunud okas- ja segametsi. Jahti peab ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet.

Jooksuaeg on metsnugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8…10 kuu pärast. Seejuures võtab loodete areng aega ainult natukene alla kuu aja. Pojad sünnivad aprillis mais. Vastsündinud pojad on pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil kuu aja vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni, misjärel noored iseseisvuvad. Suguküpsus saabub kahe aastaselt. Elavad nad reeglina umbes kümne, haruharva kuni 17 aasta vanuseks. Looduslikke vaenlasi metsnugisel ei ole. Juhuslikult võivad teda murda hunt või ilves.

Metsnugis on Eestis tavaline jahiloom.

Teksti allikas: bio.edu.ee

ehk metstuhkur ehk tõhk (Mustela putorius)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Kiskjalised Kärplased Naarits

Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur on umbes kolmekümne kuni neljakümne sentimeetri pikkune. Ta on levinud peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb tuhkur sagedamini Lõuna-Eestis kui Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures.Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust.

Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib. Tema ohvriks langevad hiired, rotid, kahepaiksed, roomajad jne. Seega on tuhkur kasulik, kuna ta hävitab kahjureid.

Jooksuaeg on tuhkrul märtsis või aprillis. Sel ajal jälitavad isaloomad emaseid ja isaste vahel tekivad verised võitlused. Emaloom sünnitab neli kuni kuus poega. Pojad sünnitatakse ja kasvatatakse üles varjatud kohas, näiteks hoone põranda all, puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega. Hais on nii tugev, et koer lõhnab ka pärast mitmekordset pesemist. Pojad jäävad järgmise kevadeni ema juurde. Tuhkru vaenlased on rebane, röövlinnud ja koer. Inimene kütib teda väärtusliku karusnaha pärast. Ta on harilik jahiloom.

Teksti allikas: bio.edu.ee

ehk kährik (Nyctereutes procyonoides)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Kiskjalised Koerlased Nyctereutes

Kährik on pika karmi karvaga koerlane. Ta on jässaka kehaga, lühikeste jalgadega, lühikese koonu ja sabaga rebasesuurune loom. Pea külgedel moodustab tal karvastik põskhabeme. Värvuse üldtoon on tal määrdunud-hallikaspruun. Näol on must mask nagu pesukarul.

Kähriku looduslik levila on Kagu-Aasias. Sealt on teda viidud paljudesse Ida-Euroopa piirkondadesse, kus ta on hästi kohanenud ja muutunud tavaliseks loomaks. Eestisse toodi nad 1950. a. Praegul on kährik Eestis tavaline jahiuluk.

Kährik on oma elupaiga suhtes vähenõudlik, leppides vanade rebase ja mägra urgudega või mõne kaljupraoga. Häda korral ajab asja ära ka mahalangenud puu okste alla tehtud ase. Elab ta sega- ja lehtmetsades, taimestikurikastel jõe- või järvekallastel jne. Kährik on aktiivne öösel ja videvikus. Enne talve saabumist kogub ta endale rasvavarusid. Nimelt on kährik ainus taliuinakut tegev koerlane. Taliuinaku veedavad tavaliselt isas- ja emasloom koos. Söövad nad kõike, millest jõud üle käib. Loomsele toidule lisaks tarbivad nad palju taimset toitu. Suurt kahju tekitavad nad kohati maaspesitsevate lindude pesi ja poegi süües.

Veebruaris märtsis on kährikutel jooksuaeg. Pojad sünnivad aprilli lõpul või mais. Tavaliselt on pesakonnas 6…8 kutsikat (rekordiliselt on olnud 22). Kutsikate eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Pojad saavad nägijateks kahe nädala vanuselt. Imetatakse neid kuu aega. Noored kährikud iseseisvuvad nelja kuu vanuselt. Suguküpsus saabub aasta vanuselt. Kährikud elavad kuni 12 aasta vanuseks.

Kährik on Eestis tavaline jahiloom. Looduslikeks vaenlasteks on talle suuremad kiskjad nagu hunt, ilves ja karu.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Vulpes vulpes)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Kiskjalised Koerlased Rebane

Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50…90 cm, saba pikkus 40–60 cm ja kaal 4–10 kg.

Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.

Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.

Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine.

Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse.

Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3–10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel.

Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana.

Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Capreolus capreolus)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Sõralised Hirvlased Metskits

Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.

Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud.

Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel.

Mai lõpus sünnivad kitsel 1–3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma.

Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Palju metskitsetallesid hukub ka heinakoristustööde ajal vikatite ees. Metskits on ka väga vastuvõtlik mitmetele haigustele. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Alces alces)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Sõralised Hirvlased Põder

Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead.

Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Suur loom toitub ainult taimedest, süües suvel 30…40 kg ja talvel 15…20 kg rohtu, lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Rootslased taipasid, et põder ei koori puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi, parkaine), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem.

Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. Vanasti ütlesid jahimehed, et kui lähed karujahile, pane säng valmis, aga kui põdrajahile, siis puusärk. Tõsi, üks jalahoop võib olla juba surmav. Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal, et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei viitsi vaenlast jälitama hakata. Ohtlikud võivad põdrad olla pulmade ajal augusti lõpul, septembri alguses. Sel ajal kostub metsast põdarapulli mörisev soig.

Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult kaaluvad vasikad 6…15 kg ja on kaetud heleda titekarvaga. Kuid nad kasvavad ruttu, võttes ööpäevaga kaalus juurde kuni 2 kg. Metsast leitud ja koju viidud põdravasika saatus on tavaliselt kurb. Nad harjuvad inimese hoolitsusega ega ole võimelised vabas looduses elama. Vangistuses aga kipuvad täiskasvanud loomad sarvede või sõralöögi abil inimesega suhteid selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised. Põder on ilus loom. Kohtumine võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele.

Teksti allikas: bio.edu.ee