Rubriigiarhiiv: jahiuluk

RONK

ehk kaaren (Corvus corax)
 ronk
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Värvulised
Vareslased
Vares

HALLVARES

(Corvus corone)  hallvares
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Värvulised
Vareslased
Vares

 

KÜNNIVARES

(Corvus frugilegus)  kunnivares
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Värvulised
Vareslased
Vares

 

HALLRÄSTAS

ehk paskrästas (Turdus pilaris)  hallrastas
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Värvulised
Rästaslased
Rästas

 

KAELUSTUVI

(Columba palumbus)  kaelustuvi2
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Tuvilised
Tuvilased
Tuvi

kaelustuvi

KODUTUVI

(Columba livia f. domestica)  kodutuvi
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Tuvilised
Tuvilased
Tuvi

 

MERIKAJAKAS

(Larus marinus)  merikajakas
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Kurvitsalised
Kajaklased
Kajakas

merikajakas2 merikajakas3

Merikajakas on Eesti suurim kajakas, ta on umbes ronga suurune. Merikajaka nokk on kaunis sale, kollane, punase nasaralaiguga, jalad helekollased. Selg on tal hirmutekitavalt kiltkivimust ja ka tiivad on mustad, muidu on keha valge. Teda võime kohata üksnes merel, sisemaale ta ei tule. Alati leidub merikajakaid suurte linnade sadamates, kust nad koos väiksemate kajakatega ka laevu saatma lendavad. Lend on neil rahulike raskepäraste tiivalöökidega, aga sujuv. Saledad tiivad on seejuures lamedalt kaardus. Mõnikord jälitab see suur lind osavalt teisi linde. Merikajakas ujub sageli ning teeb seda hästi.

Ta on levinud kogu Atlandi ookeani põhjaosa ja viimasega ühenduses olevate merede rannikutel. Eestis oli ta varem suhteliselt haruldane, aga nüüd on ta arvukus pidevalt tõusnud ja ulatub juba üle poole tuhande. Osa neist elab kogu aasta Eesti rannavetes lahtistes kohtades, teised aga rändavad novembri lõpul või detsembri alguses soojema kliimaga aladele.

Kevadel saabuvad merikajakad oma pesitsuspaikadele märtsikuu teisel poolel, siis kui harilikult kõik ümberringi veel jääkaane all on. Paarid on selleks ajaks juba moodustunud ja need jäävad püsima ilmselt kogu eluajaks. Kevadise pulmamängu järel rajatakse kõrgemale rannaniidule, kaljule või laugkaldale, sageli kõrgemasse rohustusse pesa. See kujutab endast tegelikult lihtsalt suurt oksaraagudest, taimedest ja vetikatest tehtud kuhjatist. Peamiseks ehitusmaterjaliks ongi just Läänemere rannikule massiliselt välja uhutav põisadru. Pesad paiknevad meresaarel väikeste kolooniatena, harvem ka üksikult. Kui emalind aseme seestpoolt ka sulgedega vooderdanud on, siis algab munemine.

Merikajakas muneb harilikult aprilli lõpul 2…3 muna. Haudumisel, mis kestab 26…30 päeva, osalevad mõlemad vanemad. Pojad kooruvad erineval ajal ja nende arenguaste on väga veniv. Alles poolekuuselt tekib neile korralikum sulgkate ja lendamist õpivad nad 1,5…2 kuu vanuselt. Kuni sügiseste hulguränneteni või soojematele aladele lendamiseni jääb perekond aga kokku. Oma perekonda hakkavad noored merikajakad looma kolmandal eluaastal.

Merikajakas on küll kõigesööja, aga tema põhitoit on siiski kalad. Nii võib ta sageli ka kaluritele pahameelt tekitada, sest lõhub nende võrke ja sööb seest kalu. Peale selle teeb ta hulka kahju väiksematele kajakaliikidele, kelle poegi ja mune ta tihti ülbes rahus õgib, kartmata seejuures ka kogu koloonia rünnakut. Aga meresanitarina toob ta veeökosüsteemidele ka kasu. Kaitse alla ei ole see suur ja julge lind võetud, sest praegu talle arvestatavaid ohte pole.

Teksti allikas: bio.edu.ee

HÕBEKAJAKAS

(Larus argentatus)  hobekajakas
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Kurvitsalised
Kajaklased
Kajakas

Hõbekajakast on Eestis suurem üksnes merikajakas. Välimuse poolest on ta väga sarnane kalakajakale. Ka tema sagedaim elupaik on mererannik, kuid alati pesitseb osa linde ka rabalaugastel, mille tõttu on talle pandud nimed rabakajakas ja sookajakas.

Erinevalt kalakajakast ei saada tema harilikult laevu nende rännuteedel. Küll aga rändab hõbekajakas sama palju ja samal ajal kui kalakajakas. Meil on ta märtsist novembri lõpuni või detsembri alguseni, teinekord otsustab hoopis jääda talvituma lahtisele merele. Hõbekajaka lend on rahulik, majesteetlik, pidevate tiivalöökidega, samuti võib ta aegajalt kasutada tõusvaid õhuvoole, et mere kohal lõppematult tiirelda ja saakloomi varitseda. Kakluses või õhus lendavat saaki jälitades oskab ta ka keerulisi manöövreid teha. Samas ei ole ta aga mitte kehvem ujuja. Hõbekajakale meeldib sageli ujuda, vaid kergelt vette süüvides. Vajadusel võib ta isegi sukelduda. Ka maapinnal liigub ta kergelt ning oskab joostagi.

Pesa rajatakse meresaartele paiguti mitmesajapaarilistesse kolooniatesse või siis rabasaarele. Selleks valib hõbekajakas juba varakevadel saabudes, kui kõik alles jääs on, sobiva koha: kõrgemal rannaniidul või kui rabas, siis laukasaarel või niisama lauka serval. Ehitusmaterjalina kasutab ta mitmesuguseid kõrsi ja rohkelt mererannal lebavat suurt vetikat, põisadru. Huvitav on aga see, et hõbekajakate koloonias asetsevad pesad teineteisest kaugemal kui tavaliselt linnukolooniates (isegi kuni viis meetrit). Mune on hõbekajaka kurnas 1…4. Kogu nende haudumise 26…29 päeva jooksul ei jäeta neid nahkapanemisekartuses hetkekski üksi. Nii vahetavad isas- ja emaslind päeva jooksul mitmel korral asukohti: üks hauduma, teine sööma.

Sööjatena on nad aga väga aplad ja halastamatud toitudes peamiselt väiksemate kajakate munadest ja poegadest, tehes näo, et nad ei näegi kurba vanemlindu. Kui väikeseid linnupoegi või mune pole, siis sööb hõbekajakas mitmesuguseid teisi pisikesi loomi ja võib ka marju nokkida.

Koorunud hõbekajaka pojad lebavad ühe päeva toitumata abitult oma pesas, seejärel peituvad aga kõrgesse rohtu, kuhu vanemad hakkavad neile väljaöögatavat toitu tooma. Hädaohu korral võivad nad peale kümnendat elupäeva vette põgeneda, sest siis on sulestik ja ujumisoskus piisavalt arenenud. Pooleteisekuuselt õpivad noorlinnud lendama ja peagi ka iseseisvuvad. Seejärel algavad ulatuslikud hulguränded toiduotsinguil.

Teksti allikas: bio.edu.ee

KALAKAJAKAS

(Larus canus)  kalakajakas
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Kurvitsalised
Kajaklased
Kajakas

Kalakajakas on Eesti mererannikte üks arvukamaid kajakaid. Ära tunneme ta sinihalli mantli ja mustade valgeotsaliste tiibade järgi, nokk ja jalad on kalakajakal kollased. Temaga väga sarnasest hõbekajakast on ta peaaegu kaks korda väiksem, andes välja ühe parasjagu suure varese mõõdud.

Sageli tegutseb ta agaralt sadamates ja kui mõni laev välja sõidab, siis lendab kindlasti ka osa linde sellega kaasa. Alatiste laevasaatjatena on kalakajakaid peetud peamisteks tormiennustajateks meremeestele.

Ehkki kalakajakas on peamiselt rannikute lind, pesitseb ta viimasel ajal üha sagedamini sisevetel: suurematel järvedel ja rabalaugastel. Harilikult asub hulka pesasid koloonias koos, aga mõni paar võib ka üksi kuskil varjulises kohas pojad üles kasvatada. Kevadel saabuvad kalakajakad märtsi teisel poolel ning hõivavad koheselt territooriumi, mida kaitsevad agressiivselt teiste eest. Seoses sellise salgalise eluviisiga on neil välja kujunenud oma suhtluskeel. Selleks on väga palju erinevaid poose ja häälitsusi: ähvardus, hirm, nokkimine, näugumine, alistumine, toidumangumine, häiresignaalid ja veel paljud. Loomulikult on omad huvitavad rituaalid seoses paaritumisega. Paarid püsivad kalakajakal kuni ühe poole hukkumiseni, aga elada võivad nad kuni 32…33 aastat vanaks. Kalakajakate keskmiseks elueakas on siiski saadud vaid kaks kuud, sest väga palju poegi ja ka mune hukkub mitmesugustel põhjustel esimestel elukuudel, peamised pesarüüstajad on suuremad kajakaliigid ja kährikud.

Pesa ehitatakse kõrgemale kohale, maikuu alguses munetakse harilikult kolm muna, kurna hautakse kaua: 25…26 päeva. Koorunud pojad lahkuvad pesast juba 3…5 päeva möödudes ja hakkavad usinasti ema-isa silma all mööda oma territooriumi ringi jooksma. Oma maa-alale on pesakond truu veel mõnda aega ka peale noorte lennuvõimestumist, mis on umbes ühekuuselt. Koorunud poegadest jääb väljalennuni ellu alla poolte, täiesti võimetult peavad kalakajakavanemad pealt vaatama, kuidas tuleb suur merikajakas ja maiustab tema munade või poegadega kuni kõht täis saab.

Kalakajaka enda toiduks on kalad, raiped, konnad, ussikesed, hiired, aga ka kahjurputukad, kelle hävitamisega toob inimestele kasu. Kõige paremini ei vaata aga inimesed sellele, et nad söövad ka marju, idanevaid teri ja naaberlinnupaaride mune. Kui kalakajakad on otsustanud talveks Eestist lahkuda, mida sugugi mitte kõik neist ei tee, siis rändavad nad väikeste salkadena novembri lõpul või detsembri alguses. Talvitumiseks ei vaja nad muud kui lihtsalt jäävaba vett.

Teksti allikas: bio.edu.ee

NAERUKAJAKAS

(Larus ridibundus)  naerukajakas
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Kurvitsalised
Kajaklased
Kajakas

Naerukajakas on see pruunipäine valge linnukene, keda paljud kajakatest kõige tavalisemaks peavad – nii see ongi. Tema nimi tuleb iseloomulikust naeru meenutavast häälest. Naerukajakas on umbes hakisuurune, aga saledam.

Teda võime näha kõikjal üle Eesti nii järvedel ja jõgedel kui ka mererandadel. Järjest rohkem näeme kajakaid ka linnas – eriti kevadel, sest ta saabub meile enne, kui pesapaikade juures jää veekogudelt ära sulab. Talvituvad naerukajakad Kesk-Euroopas. See lind on tavaline ka väljaspool Eestit – me võime teda kohta Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini Euraasia mandri keskosas.

Naerukajakad elavad suurte parvedena ja ka pesitsevad alati koos. Pesa ehitavad nad mereranna, järve või jõe kaldale, kohta, kust inimene kätte ei saa. Selle ehitusmaterjaliks on kuivad kõrred. Mais või juunis koorub munadest 2…4 poega. Need saavad kuue nädalaga selgeks kõik elutarkused. Augustis hakkavad noorlinnud juba lõuna poole lendama. Kajakad on ühed üpris vanaks elavad linnud. Naerukajakas on elanud vähemalt 18-aastaseks.

Toiduks tarvitavad nad maast, veest ja õhust püütud pisikesi loomi – putukad, nende vastsed, teod, vihmaussid, hiired ja konnad, sügisel võivad ka seemneid süüa. Naerukajakas on põllumehe sõber, sest hävitab kahjureid. Looduskaitse alla ta siiski ei kuulu.

Teksti allikas: bio.edu.ee