(Sus scrofa)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Sõralised Sigalased Siga

Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.

Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.

Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi.

Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. (Jooksuaeg võib neil veel korduda kevadel, sellisel juhul sünnivad pojad augustis septembris). Poegi on 4…12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3…4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3…4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat.

Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom.

Teksti allikas: bio.edu.ee

Allikas: www.ferris.edu

ehk harilik ilves ehk tava-ilves (Lynx lynx)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Kiskjalised Kaslased Ilves

Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.

Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke.

Jooksuaeg on ilvestel veebruaris-märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe – kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni.

Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks. Ilves on Euroopas kaitstav liik. Ilveseid on Eestis 1000 ja aastas lastakse Eestis sadakond ilvest. Eestis on Euroopa üks tihedaima asustusega ilvese asurkond. Eesti keskkonnastrateegias on kirjas, et Eestis peaks elama 400 ilvest. Eesti jõudis euroliiduga 10. detsembril 2002 kokkuleppele, et võib jätkata nii ilveste kui karude küttimist. Eesti saab ainsa euroliidu liikmesriigina erandi ilveste küttimiseks. Kui selgub, et viie aasta möödudes on ilveste arv vähenenud, siis toimub Euroopa Liidu nõukogus uus hääletus.

Teksti allikad: bio.edu.ee, et.wikipedia.org/wiki/Ilves

Ilvese videoklipp (1:00) allikas: YouTube

Ilvese heliklipp 1: (0:11) allikas: bio.edu.ee
Ilvese heliklipp 2: (0:03) allikas: waterandwoods.net

Vaata lisaks: Wikimedia Commons

ehk pruunkaru (Ursus arctos)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Kiskjalised Karulased Karu

Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud. Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini.

Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna.

Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.

Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett.

Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning neid imetatakse neli – viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada.

Teksti allikas: bio.edu.ee

Heliklipp: Pruunkaru häälitsus (0:12) Allikas: bio.edu.ee

Vaata lisaks: Wikimedia Commons

ehk hallhunt ehk susi (Canis lupus)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Kiskjalised Koerlased Koer

Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.

Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.

Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades.

Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise.

Teksti allikas: et.wikipedia.org/wiki/Hunt

Videoklipp: Hundid (5:35) allikas: YouTube

1 – hundikutsikas
2 – domineeriv hunt
3 – alluv hunt
4 – hundi käpajälg
5 – võrdluseks koera käpajälg
6 – elupaik

allikas: www.ecosystema.ru

allikas: commons.wikimedia.org

allikas: animaldiversity.ummz.umich.edu

allikas: digimorph.org
vaata lisaks: 3D pildid