HÕBEKAJAKAS

(Larus argentatus)  hobekajakas
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Kurvitsalised
Kajaklased
Kajakas

Hõbekajakast on Eestis suurem üksnes merikajakas. Välimuse poolest on ta väga sarnane kalakajakale. Ka tema sagedaim elupaik on mererannik, kuid alati pesitseb osa linde ka rabalaugastel, mille tõttu on talle pandud nimed rabakajakas ja sookajakas.

Erinevalt kalakajakast ei saada tema harilikult laevu nende rännuteedel. Küll aga rändab hõbekajakas sama palju ja samal ajal kui kalakajakas. Meil on ta märtsist novembri lõpuni või detsembri alguseni, teinekord otsustab hoopis jääda talvituma lahtisele merele. Hõbekajaka lend on rahulik, majesteetlik, pidevate tiivalöökidega, samuti võib ta aegajalt kasutada tõusvaid õhuvoole, et mere kohal lõppematult tiirelda ja saakloomi varitseda. Kakluses või õhus lendavat saaki jälitades oskab ta ka keerulisi manöövreid teha. Samas ei ole ta aga mitte kehvem ujuja. Hõbekajakale meeldib sageli ujuda, vaid kergelt vette süüvides. Vajadusel võib ta isegi sukelduda. Ka maapinnal liigub ta kergelt ning oskab joostagi.

Pesa rajatakse meresaartele paiguti mitmesajapaarilistesse kolooniatesse või siis rabasaarele. Selleks valib hõbekajakas juba varakevadel saabudes, kui kõik alles jääs on, sobiva koha: kõrgemal rannaniidul või kui rabas, siis laukasaarel või niisama lauka serval. Ehitusmaterjalina kasutab ta mitmesuguseid kõrsi ja rohkelt mererannal lebavat suurt vetikat, põisadru. Huvitav on aga see, et hõbekajakate koloonias asetsevad pesad teineteisest kaugemal kui tavaliselt linnukolooniates (isegi kuni viis meetrit). Mune on hõbekajaka kurnas 1…4. Kogu nende haudumise 26…29 päeva jooksul ei jäeta neid nahkapanemisekartuses hetkekski üksi. Nii vahetavad isas- ja emaslind päeva jooksul mitmel korral asukohti: üks hauduma, teine sööma.

Sööjatena on nad aga väga aplad ja halastamatud toitudes peamiselt väiksemate kajakate munadest ja poegadest, tehes näo, et nad ei näegi kurba vanemlindu. Kui väikeseid linnupoegi või mune pole, siis sööb hõbekajakas mitmesuguseid teisi pisikesi loomi ja võib ka marju nokkida.

Koorunud hõbekajaka pojad lebavad ühe päeva toitumata abitult oma pesas, seejärel peituvad aga kõrgesse rohtu, kuhu vanemad hakkavad neile väljaöögatavat toitu tooma. Hädaohu korral võivad nad peale kümnendat elupäeva vette põgeneda, sest siis on sulestik ja ujumisoskus piisavalt arenenud. Pooleteisekuuselt õpivad noorlinnud lendama ja peagi ka iseseisvuvad. Seejärel algavad ulatuslikud hulguränded toiduotsinguil.

Teksti allikas: bio.edu.ee