| (Meles meles) |
 |
|
|
Mäger on keskmise koera suurune, jässaka ning eespool aheneva kehaga metsaelanik. Tema iseloomuliku välimuse (tumedam alapool ja heledam ülapool ning silmi läbiv must jutt) tõttu tunneks teda looduses ära igaüks, kes nägema juhtuks. See pole aga põrmugi lihtne – vaid videviku- ja öötundidel oma urust väljuva mägra kohtamiseks ei piisa üksnes juhusest.
Mäger on levinud peaaegu terves Euraasias. Eestis on ta sagedasem lõunaosas, Hiiumaal aga puudub hoopis. Elupaiga valikul on määravaks urgude rajamist võimaldav maapinna reljeef, asugu sobiv koht lehtmetsas, segametsas, rabasaartel või mujal. Tugevate, kaevamiseks kohastunud esikäppadega varustatud mägrad rajavad kuni kümne meetri pikkuste käikude süsteeme, millel võib olla kuni mitukümmend ava. Sageli elab ühes mägralinnakus mitu pesakonda, kes asustavad seda põlvest põlve. On kindlaks tehtud et suured, mitmekorruselised ja paljude avaustega “ehitised” võivad olla alguse saanud tuhandeid aastaid tagasi!
Mägra menüü on väga mitmekesine. Ta tuhnib mullast ja kõdust usse ning tõuke, otsib maapinnal pesitsevate lindude mune ja poegi, püüab konni ja hiiri ent ei ütle ära ka tigudest ja putukatest. Mäger sööb ka seeni, marju ning rohttaimi. Hävitades hulgaliselt metsakahjureid, toovad mägrad kasu nii metsa- kui põllumajandusele.
Talveks valmistudes kogub mäger omale naha alla suured rasvavarud, suleb uru “välisuksed” lehtede ja mullaga ning heidab talveunne. Kevadel, märtsis-aprillis, sünnib mägral 2…4 poega. Nägijaiks saavad nad kuuvanuselt, kahekuuselt hakkavad juba urust välja käima. Esimese talve veedavad koos emaga.
Varem on mägra karvu kasutatud pintslite valmistamiseks ning rasva rahvameditsiinis.
Teksti allikas: bio.edu.ee