| ehk põldpüü (Perdix perdix) |
 |
|
|
Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.
Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi.
Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.
Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10…26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu. Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.
Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.
Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.
Teksti allikas: bio.edu.ee