KORMORAN

ehk karbas (Phalacrocorax carbo)
tn_kormoran
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Pelikanilised
Kormoranlased
Kormoran

Kormoran on suur kõvera nokatipuga lind. Sulestik on tal tume, aga nii peal kui külgedel leidub ka valgeid laike. See hane suurune lind võib kaaluda umbes kolm kilo. Kormoran on hea ujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja, kuid käimine on vaevarikas. Viimane omapära on talle isegi sama nime andnud, mis järvekaurilgi on – kakerdaja. Kuna ta on kalatoiduline, siis on ta arvestatav konkurent kaluritele. Kuid temast on ka inimestele kasu olnud. Nii on ka kormorani liha söödud, ehkki see on tuim ja vajab pikaajalist keetmist. Veelgi huvitavam on fakt, et hiina kalurid on õpetanud kormorani kalu paati tooma. Et ta seda alla ei neelaks, on kaela ümber pandud metallrõngas.

Eestis kohtab pesitsevat kormorani merelaidudel ja seda viimastel aastatel järjest sagedamini. Tõenäolisemalt võib seda rahvasuus karbasena tuntud lindu näha aga tema läbirändel sügisel ja kevadel. Maailmas on kormorani levila väga lai ulatudes Põhja-Euraasiast Lõuna-Aafrika ja Austraaliani, osa linde on kodu leidnud ka Põhja-Ameerikas.

Oma pesapaikadesse saabuvad nad paaridena, mis moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad emas- ja isaslind suure pesa. Selle kõrgus on kuni meeter. Pesa asukohaks valitakse võimalusel puuoks, aga kui seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Koos toimub ka hilisem munade haudumine. Munad on tihti paksu vanemate väljaheidete kihiga kaetud. Tavaliselt on kormoranil viis poega, kes on algul täiesti abitud. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa ning veel veidi rohkem kui kuu möödudes on valmis iseseisvat elu alustama.

Teksti allikas: bio.edu.ee