HALLHAIGUR

(Ardea cinerea)
 hallhaigur
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Toonekurelised
Haigurlased
Haigur

Hallhaigur on, nagu nimigi ütleb, halli värvi lind. Peale selle on aga tal mitmel pool ka musti sulgi: silma kohal moodustub lai must triip ja kõhualune on valge. Huvitav on veel pikk mustadest sulgedest tutt kuklas. Nokk on hallhaigrul pikk nagu toonekurgedel, aga mitte punane vaid rohekaskollane. Lendava linnu tunneb hästi ära vastu selga kõverasse tõmmatud kaela järgi.

Maailmas on ta suhteliselt laialt levinud ja Eestiski kohtab teda harvem vaid põhjaosas. Meil on kokku loetud umbes tuhat pesitsevat haigrupaari.

Rahvasuus on pandud hallhaigrule nimesid kalakurg, kalakull ja kalakaur. See viitab sellele, et hallhaigur on kalatoiduline. Kuna ta sööb peamiselt prügikalu, neid mida inimene ei tarbi, siis ei ole kaluritel vaja ka haigrute peale pahane olla. Tegelikult ei koosne kalakure toit ainult kaladest, vaid on väga mitmekesine. Tema igapäevases menüüs võivad olla peale kalade veel putukad, vähid, konnad, kullesed, sisalikud, maod, närilised jms.

Pesa ehitavad nad kõrgele puu otsa liigikaaslastele väga lähedale. Moodustuvad kolooniad, kus võib pesitseda ka teisi linnuliike. Eesti suurimas koloonias leiti 1993. aastal 268 haudepaari. Pesa on kohev, läbipaistev ja tipuga alla pööratud koonuse kujuga. Kuna lind on suur, siis peab ka pesa suur olema: kõrgus ongi pea 60 cm ja läbimõõt 80 cm. Sellesse muneb haigruema harilikult 4…6 rohekassinist muna. Neist kooruvad abitud pojad, kes alles poole kuu möödudes suudavad jalule tõusta. Noori poegi ohustab järsk jahenemine ja pikaajaline vihm. Pärast pesa mahajätmist perekond veel ei lagune.

Hallhaigrud on linnud, kes võtavad sügisel ette ühe pikima reisi lindude hulgas: Edela-Aafrikasse. Seepärast lahkuvad nad juba septembris. Samas on nad aga ühed esimesed saabujad kevadel, olles tihti juba märtsi lõpul kohal. Sel ajal on tavaliselt veel veekogud jääs ja lindudel raske toime tulla. Aga peagi algab külluslik aastaaeg.

Teksti allikas: bio.edu.ee