| (Branta leucopsis) |
 |
|
|
Nagu nimigi ütleb, on valgepõsk-laglel valged põsed. Lisaks on valge ka laup. Säravmust osa algab paelaelt ja ulatub õlgadeni. Keha on seljalt kontrastne musta-valge triibuline, samasugused on tiivad. Alakeha ja kõht on helehall, hõbedane-valge.
Valgepõsk-laglet võib Eestis kohata peamiselt tema rändepeatuste aegu sügisel ja kevadel. Vähesel määral on meil ka pesitsevaid paare. Valgepõsk-laglet võib kohata merelähedastel põdudel, heinamaadel ja rannaniitudel.
Oma traditsioonilistel pesitsusaladel pesitsevad valgepõsk-lagled kuni 300 meetri kõrgusel merepinnast kaljujärsakutel suurte kolooniatena. Eestis on valgepõsk-lagle pesitsemine seotud väikeste meresaarte, laidude ja rahudega. Juuni alguses muneb emaslind 4-6 kergelt läikivat muna ja haub neid 24-26 päeva. Isaslind täidab sel ajal valvuri ülesandeid. Tavaliselt pärast tibude sündi ühinevad mitu peret omavahel ja elavad ühtse perena kuni kogunemiseni rändeparvedesse augustis-septembris.
Suuremalt osalt taimetoiduline. Toidulauale kuuluvad paljud haljastaimed, rohi ja nende seemned, aga ei ütle ära ka väikestest vähilistest ja muust sarnasest.
Nagu teistel maaspesitsejatel,on ka valgepõsk-laglel vaenlasi üleliiagi. Siia nimekirja võib kirjutada praktiliselt kõik suuremad ja väiksemad kiskjad ja kotkad takkapihta. Näiteks võib talvel mõnele merelaiule üle jää tulnud ja kevadel sinna jäänud rebane korraldada muidu rikkalikus laiu-linnuriigis tõelise katastroofi.
Üha suurematest rändepavedest on saamas rannalähedaste põllumeeste süvenev peavaluallikas. Kevadel haljendama löönud viljapõllule laskunud mitmesajapealine või suuremgi laglejõuk võib hävitada lootuse saagile hämmastava kiirusega. Taanis on näiteks üritatud olukorda kergendada isegi spetsiaalselt lagledele saartel põldusid rajades.
Teksti allikas: www.looduspilt.ee/loodusope/