TUTTVART

(Aythya fuligula)
 tuttvart
Klass:
Selts:
Sugukond:
Perekond:
Linnud
Hanelised
Partlased
Vart

Tuttvart on sinikael-pardist väiksem ja teda iseloomustab kuklas olev seljale laskuv pikk tutt. Hundsulestikus isaslinnul on pea ja rind ning keha ülapool mustad violetse helgiga, kõht valge. Emaslind ja noored, samuti sulginud isased on tumepruunid. Tiivaküüdus on helevalge. Nokk on tuttvardil hall, jalad hallid, ujulestad mustad. Tuttvart kaalub keskmiselt 800 grammi.

Levinud on tuttvart Põhja-Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on tuttvart üks arvukamaid sukelparte, kelle levila haarab peamiselt Lääne-Eesti saarestiku, Põhja-Eesti rannikuala ja Emajõe jõgikonna. Tuttvart saabub meile aprilli esimesel poole ja lahkub novembris. Üksikud tuttvardid talvitavad meil. Tuttvart on meil ka arvukas läbirändaja.

Tuttvart pesitseb nii mererannikul, suurematel siseveekogudel kui ka väikestel järvedel, jõekoolmetel, laugastel. Pesa ehitab tuttvart maapinnale rohu sisse, vooderdab selle paksult kuivanud või värske rohuga ja omaenese udusulgedega ja muneb sinna juuni esimesel poolel 7…12 valkjas-oliivpruuni muna. Juuni lõpus kooruvad esimesed pojad ja umbes samal ajal lendavad isalinnud merele, et seal seltsis sulgida. Sageli otsivad nad punapea-vartidega seltsi, et see kogum suurem oleks. Mida suurem sulgimiskogum, seda väiksem on iga üksiku linnu risk vaenlase küüsi langeda.

Pojad lennuvõimestuvad alles augusti keskpaigas või lõpul ja kuna juba 20. augustil algab jahihooaeg, langevad paljud neist jahimeeste saagiks.

Tuttvart toitub veetaimede õrnematest osadest ja selgrootutest loomadest ning nende vastsetest. Tuttvardi looduslikeks vaenlasteks on eelkõige kärplased ja kullilised; noorest lennuvõimetust matsakast suutäiest ei ütle aga ära mõistagi keegi lihasööjatest.

Ka tuttvart kasutab meelsasti punutud tehispesi või varjekorve, mistõttu nende looduslikesse pesitsuspaikadesse paigutatud varjendid on nende lindude arvukust tunduvalt mõjutanud.

Teksti allikas: bio.edu.ee