(Scolopax rusticola)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Kurvitsalised Kurvitslased Scolopax

Metskurvits ehk rahvasuus enamasti lihtsalt nepi nime all tuntud lind on väikese pardi suurune enamasti niiskel maapinnal tegutsev lind. Linnu põhivärvuseks on pruun. Kogu linnu keha on tihedalt tumedamate pruunide vöötidega kirjatud. Nepi keha ülapool on alapoolest tumedam ja seal ei ole see vöödilisus nii silmapaistev kui alapoolel. Linnu keha alapool on hallikaspruuni kuni helepruuni värvusega ja sellel on peal umbes poolesentimeetrise vahega tumedad ristivöödid. See loob metskurvitsast pildi nagu madrusesärgis veidi melanhoolsest professorist. Metskurvitsa tiivad on pealtpoolt pruunid, alt heledamad. Kurvitsa nägu on hall, seda ilustavad kaks triipu kummalgi pool pea külgedel. Üks joon algab nokast ja lõpeb silmaga, teine kulgeb esimesega paralleelselt silmast allpool. Metskurvitsa kollakaspruun nokk on küllaltki pikk, sama värvi jalad aga suhteliselt lühikesed; tagumine varvas on taandarenenud.

Metskurvits eelistab hõredaid metsi, kus peab kindlasti olema ka veekogusid, lompe, kraave, samuti ka lagendikke või laiu metsasihte. Lind vajab veekogude olemasolu eelkõige toitumiseks, langevad ju tema saagiks eelkõige pehmes mullas või mudas elavad putukad, vastsed ja ussid. Saaki püüab nepp veekogude kallastel vaikselt ringi liikudes ning ettevaatamatuid selgrootuid oma pika nokaga tabades. Kui sellist saaki napib, hakkab lind oma muda nokaga läbi sõeluma või siis songima, vastavalt muda paksusele.

Kurvitsajaht on üks põnevamaid ning oskust nõudvamaid linnujahte üldse. Tõuseb ju kurvits lendu talle iseloomuliku vurinaga ning tema tabamine poleks tegelikult eriline probleem (metskurvits lendab teiste kurvitsalistega võrreldes küllaltki aeglaselt), kui see toimuks veidigi soodsamal pinnasel. Juba üksi kurvitsa lenduajamine on tükk tööd, tabamine aga… Head jahimehed lasevad kümne lasuga 5 lindu ja see teeb kurvitsajahist tõelise spordiala. Jahihooajal (20. augustist 31. oktoobrini) lastakse kuni 5000 lindu. Looduskaitse alla ta ei kuulu.

Teksti allikas: bio.edu.ee

ehk taevasikk (Gallinago gallinago)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Kurvitsalised Kurvitslased Gallinago

Tikutaja on piiritaja suurune aga tunduvalt jässakam kurvitsaline. Kui teda kord näha, ei teki hiljem selle linnu äratundmisega mingisuguseid probleeme. Tikutajal on proportsioonidelt tugev keha, lühike kael, väike pea ja selle väikse pea küljes on nokk, mis näib olevat küll suurema venna tagant ära varastatud. Noka pikkus ületab teinekord kolmveerandit keha pikkusest ning näib lausa uskumatuna, kuidas selline moodustis üldse pea küljes püsida saab. Lindu kannavad jalad, millede silmaga nähtavaks pikkuseks on vaevalt paar-kolm sentimeetrit. See-eest aga ületavad linnu varbad selle pikkuse tunduvalt. Tikutaja põhivärvuseks on seljalt tumedam, kaelal ja rinnal heledam pruun, kõhualune on valge. Linnu nägu on triibuline, seal vahelduvad tumedad ja heledad alad. Üsna hästi meeldejääv linnuke.

Tikutajal on veel teinegi omadus, mille järgi teda kergelt ära tunneb. Linnu lend on teinekord vägagi kärarikas ja mitte sellepärast, et ta lennu ajal häälitseks. Tikutaja teeb lennates saba ja tiivasulgedega selliseid liigutusi, mille tulemusena tavaliselt vaikne lend omapäraselt möhisevaks muutub. Eriti sage on see heli kevadel, mängulennu ajal, mil isalinnud kõigest väest möhiseda püüavad. Selle eripära tõttu ongi lind saanud endale rahvasuus nimeks taevasokk.

Tikutaja elupaigaks on sood, niisked niidud, luhamaad, hõredad metsad, rabade servaalad. Pesa on kõrtega vooderdatud lohk mättal või rohus. Mai algul on seal 4 pruunikat muna. Pojad haub välja vaid emalind, toidavad neid aga vanemad võrdselt.

Tikutaja toitub putukatest ja nende rasvastest vastsetest, ussidest ja taimeseemnetest.

Tikutaja on jahilind, keda peale peetakse jahti 20. augustist kuni novembri lõpuni. Tikutajajaht nõuab jahimehelt väga kiiret reaktsiooni, kuna ta lendu tõuseb tavaliselt väga äkki ja valjult kääksatades teeb siis kiire sikksakklennu ning vupsab siis taas rohtu, kus mingi maa kiirelt läbi vudib, et siis taas kääksatades lendu tõusta.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Fulica atra)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Fulica

Lauk on üleni musta sulestiku ja valge lauba ning nokaga varesesuurune vutti meenutava kehaehitusega küllaltki ümmargune lind. Lauk kaalub keskmiselt ühe kilo ümber.

Lauk on levinud Euraasia ja Põhja-Aafrika metsa-, stepi-, kõrbe-, ja subtroopilise vööndi veekogudel ning Austraalias ja Uus-Guineas. Lauk on rändlind, kes saabub alates märtsi lõpust ja lahkub novembris.

Eestis on lauk arvukas haudelind, kes pesitseb taimestikurikastel järvedel ja madalamatel merelahtedel, samuti suurematel jõgedel ja settetiikidel. Viimasel ajal on lauk pesitsenud ka roostikes. Laugu pesa kujutab endast kuivanud taimevarte kuhja, mille ta rajab madalasse vette või veekogu vahetusse lähedusse. Pesitsusperioodil jälitab pesapaiga läheduses nii oma liigikaaslasi kui ka teisi linde, mistõttu tekib sageli laugu pesapaikade ümbruses pidev veesolin. Laugu pesas on mais 5…12 muna. Pojad lennuvõimestuvad juuli teisel poolel.

Lauk toitub valdavalt veetaimede pehmematest osadest ja selgrootutest loomadest.

Teksti allikas: bio.edu.ee

ehk põldpüü (Perdix perdix)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Faasanlased ehk kanalased Perdix

Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.

Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi.

Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.

Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10…26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu. Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.

Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.

Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Bucephala clangula)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Bucephala

Sõtkas on umbes tuttvardi suurune mustvalge sulestikuga (emasel on musta asemel tumepruun) pontsakas lind. Isaslinnul on põsel valge laik, emaslinnul on valge kaelus. Nokk on sõtkal must, jalad tumekollased ja ujulestad pruunikad. Puhkesulestikus isaslind sarnaneb emaslinnuga, ainult et ta on veidi kontrastsem. Lennu ajal on kuulda sõtkale iseloomulikku helisevat tiivavihinat. Isaslind on emalinnust suurem ja kaalub keskmiselt 800 grammi, emaslind 650 grammi.

Sõtkas on levinud kogu põhjapoolkera metsavööndis. Eestis on sõtkas arvukas läbirändaja ja väikesearvuline haudelind. Sõtkas pesitseb vähe- ja keskmistoitelistel metsajärvedel ja -jõgedel, eelkõige Lõuna- ja Põhja-Eestis, mujal hajusalt. Väg arvukalt võib neid kohata aga kevadisel ja sügisesel läbirändel.

Sõtkas teeb oma pesa puuõõnde, kännualusesse õõnsusesse ja muudesse sarnastesse paikadesse. Aprilli lõpul – mai algul on pesas helevalgete udusulgede all varjul 7…12 sinakasrohelist muna. Pojad kooruvad juuni esimesel poolel ja lennuvõimestuvad juuli lõpul. Isalinnud koonduvad juba mai lõpul salkadesse ja siirduvad merele sulgima.

Sõtkas toitub peamiselt selgrootutest loomadest ja vähem veetaimedest. Oma toitu hangib sõtkas sukeldudes.

Sõtkas on jahilind, kelle arvukust saaks inimene ka tõsta. Nimelt hoolib sõtkas pesapakkudest ja -kastidest, mistõttu nende paigaldamine sõtka pesitsuspaikadesse suurendaks tunduvalt tema arvukust neis kohtades. Sõtkast lastakse igal aastal kuni 750 lindu. Looduskaitse alla ei kuulu.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Clangula hyemalis)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Aul

Aul on tuttvardist väiksem. Isalindu iseloomustab pikk ahenev saba ( keskmised tüürsuled on pikenenud), valge pea ja kael, pruun laikkaela küljel, pruun rind ja tume-pruun rõngas üle rindkere. Alapool on valge nagu noortel ja emalinnulgi, ent viimastel on põhivärvus enamasti tumepruun. Nokk on must, keskelt ruuge. Aul kaalub keskmiselt 600 grammi.

Aul on nagu hahkki levinud Euraasia põhjapoolel. Eestis on aul läbirändaja, kes siin kunagi ei pesitse.

Auli tegutsemispaigaks on avameri. Rändel ilmub ta ka järvedele ja jõgedele, teinekord ka rabalaugastele. Toitub merepõhja selgrootutest, eriti limustest, kellede kättesaamiseks võib mitme meetri sügavusele sukelduda. Aul võib vee all päris palju liikuda, mistõttu neid satub tihti kalurite mõrdadesse ja põhjaõngedesse. Kuna aul on avamerelind, siis on ta ka väga sõltuv oma sulestikust. Laevateedel ja sadamates hukkub suur osa aule (sageli kümneid tuhandeid), kuna nende sulestik imbub laevaõlidega läbi ja linnud ei ole enam võimelised ujuma.

Et aul on läbirändavatest partlastest meil kõige arvukam, võiks temale ka enam jahti pidada (praegusel ajal kütitakse neist igal aastal umbes sadakond). Merejaht aulile oleks vägagi tulemuslik ja pakuks jahimeestele ka suurt jahimõnu. Liigi varude säilitamise seisukohalt ei tule jahindus kõne alla, peamiseks asjaoluks on ikkagi nn. õlikatku ärahoidmine.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Somateria mollissima)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Hahk

Hahk on väikese hane suurune rohmakas raskepärase lennuga lind. Isalind on hundsulestikus valge kaela ja keha ülapoolega, kukal on roheline, põsed ja kõhualune mustad, rind kreemikas. Emalind, noored ja sulgimisjärgne isalind on tumepruuni-kollaseviirulise sulestikuga. Nokk ja jalad on hahal rohekad. Hahk kaalub keskmiselt 2,2 kilogrammi.

Hahk on jaheda kliima lind ja on levinud Põhja-Euraasias. Eestis leiab hahka eelkõige Lääne-Eesti saartel ja teda leidub ka Põhja-Eesti rannikualal. Sisemaale hahk ei tule. Hahk eelistab pesapaigaks neid saari ja piirkondi, millede ümber on vähemalt

3…4 meetri sügavune vesi. Põhilised haudepaigad on Vilsandi ümbruses, Väinamere ja Kolga lahe saartel. Pesavarjendeid hahk ei kasuta, oma pesa teeb meelsamini poole-meetrise kiviringi keskele. Pesa vooderdab udusulgedega; puhtaid kuivi udusulgi on ühes pesas 12…20 grammi. Mai esimesel poolel on pesas 3…8 rohekat muna. Pojad kooruvad mai alates keskelt ja lennuvõimestuvad juulis-augustis.

Pesakonnad hoiduvad kaugele merele ja koonduvad mõnikord ühisperedeks, kus võib olla 40 ja enam poega. Isalinnud siirduvad juunis kaugetele pankadele (sageli kuni 10 km rannikust) sulgima. Haha põhitoiduks on limused, eriti rannakarp, kelle levikust sõltub ka haha levik.

Haha põhivaenlaseks on kajakad. Kui toimub kajakate ränne, toituvad enamik suuri kajakaid just hahapoegadest. Üks hahapoeg on paras suutäis, et sellest jätkuks terveks päevaks. Seetõttu on mõnel pool (näiteks Soomes) hakatud prügimägedel massiliselt merikajakaid ja teisi suuremaid kajakaid tapma (ühe püügiga on kätte saadud üle 10.000 linnu) ja selle tulemusena on haha arvukus tõepoolest ka tõusma hakanud.

Teksti allikas: bio.edu.ee