(Aythya fuligula)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Vart

Tuttvart on sinikael-pardist väiksem ja teda iseloomustab kuklas olev seljale laskuv pikk tutt. Hundsulestikus isaslinnul on pea ja rind ning keha ülapool mustad violetse helgiga, kõht valge. Emaslind ja noored, samuti sulginud isased on tumepruunid. Tiivaküüdus on helevalge. Nokk on tuttvardil hall, jalad hallid, ujulestad mustad. Tuttvart kaalub keskmiselt 800 grammi.

Levinud on tuttvart Põhja-Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on tuttvart üks arvukamaid sukelparte, kelle levila haarab peamiselt Lääne-Eesti saarestiku, Põhja-Eesti rannikuala ja Emajõe jõgikonna. Tuttvart saabub meile aprilli esimesel poole ja lahkub novembris. Üksikud tuttvardid talvitavad meil. Tuttvart on meil ka arvukas läbirändaja.

Tuttvart pesitseb nii mererannikul, suurematel siseveekogudel kui ka väikestel järvedel, jõekoolmetel, laugastel. Pesa ehitab tuttvart maapinnale rohu sisse, vooderdab selle paksult kuivanud või värske rohuga ja omaenese udusulgedega ja muneb sinna juuni esimesel poolel 7…12 valkjas-oliivpruuni muna. Juuni lõpus kooruvad esimesed pojad ja umbes samal ajal lendavad isalinnud merele, et seal seltsis sulgida. Sageli otsivad nad punapea-vartidega seltsi, et see kogum suurem oleks. Mida suurem sulgimiskogum, seda väiksem on iga üksiku linnu risk vaenlase küüsi langeda.

Pojad lennuvõimestuvad alles augusti keskpaigas või lõpul ja kuna juba 20. augustil algab jahihooaeg, langevad paljud neist jahimeeste saagiks.

Tuttvart toitub veetaimede õrnematest osadest ja selgrootutest loomadest ning nende vastsetest. Tuttvardi looduslikeks vaenlasteks on eelkõige kärplased ja kullilised; noorest lennuvõimetust matsakast suutäiest ei ütle aga ära mõistagi keegi lihasööjatest.

Ka tuttvart kasutab meelsasti punutud tehispesi või varjekorve, mistõttu nende looduslikesse pesitsuspaikadesse paigutatud varjendid on nende lindude arvukust tunduvalt mõjutanud.

Teksti allikas: bio.edu.ee

ehk rohupart (Aythya ferina)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Vart

Punapea-vart ehk rohupart on sinikael-pardist pisut väiksem lind. Hundsulestikus isaslinnu pea ja kael on punapruunid, tavalises olekus pruunid, keha ülapool on halliviiruline, rind ja sabaalune mustad (tavaolekus on nad tumepruunid). Emased ja noored punapea-vardid on hallika tooniga tumepruunid, pea ja kael kastanpruunid. Nokk on keskelt hall, mujalt mustjas. Jalad hallid ja ujulestad mustad nagu teistelgi vartidel. Täiskasvanud lind kaalub keskmiselt 800 grammi.

Levinud on punapea-vart Euraasia metsa- ja stepivööndis Briti saartest Baikalini. Levila põhjapiiriks on Kagu-Skandinaavia, lõunapiir ulatub Musta ja Kaspia mereni. Eestis on punapea-vart hajusalt levinud rändlind, keda enam leidub Lõuna-Eestis ja Lääne-Eesti saartel.

Meelispesitsuspaikadeks on vaba vee laikudega vahelduvad roostikud. Pesa ehitatakse kas vee äärde kaldataimestiku varju surnud veetaimede lademele või pool-ujupesana veetaimestiku vahele. Punapea-vart väldib avavett. Mereäärsetes pesades hävib tõusuvee ajal küllalt arvestatav hulk kurni. Täiskurn on pesas mai teisel poolel, siis on seal 6…10 (harva 16) rohekat kõhukat muna. Juuni esimesel poolel kooruvad munadest pojad ja samal ajal kogunevad isalinnud suurtesse sulgimissalkadesse. Juuli lõpul – augusti alguses pojad lennuvõimestuvad.

Punapea-vart toitub peaaegu ainult taimedest.

Punapea-vart on jahilind, tema liha on maitsvam partide omast, udusuled on nagu hahalgi väga kõrgeväärtuslikud. Kuna teda saab väga kergelt kunstlikult kasvatada, saaks tema levikut ja looduslikku arvukust tunduvalt tõsta. Looduskaitse alla ei kuulu.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Anas clypeata)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Part

Luitsnokk-parti iseloomustab eest lusikasarnane, külgedele laienev nokk. Part on kasvult varesest veidi pisem ja hundsulestikus küllaltki kirev. Isalinnu puguala ja eesselg on laialt valge, pea ja kael roheka läikega mustjaspruunid, kaelalt seljale kulgeb mustjaspruun triip. Selg on tumepruun, kõht kastanpruun. Emalind on pruun ookerja üldtooniga. Jalad on pardil punased, nokk isasel rohekasmust, emasel pruunikas. Luitsnokk-part kaalub keskmiselt 600 grammi.

Luitsnokk-part on levinud peaaegu kogu Euroopas ja suuremas osas Aasias, läänepoolses Põhja-Ameerikas. Eestis on luitsnokk-part ujupartide hulgas arvuliselt teisel kohal. Tihedamalt leidub teda Lääne-Eesti saartel ja Kagu-Eesti veekogudel, samuti Põhja-Eesti rannikualal.

Elupaigana eelistab rannaniitude ja jõeluhtade tihedama rohukasvuga alasid. Pesa ehitab ta tasasele maale rohtu või tarnamättale. Pesa on madal, suhteliselt nõrk ja kehvema udusulgedest polstriga, kui teistel partidel. Kurn on täis maikuu teisel poolel ja seal võib olla kuni 16 rohekat või kreemikat muna. Pojad kooruvad juuni esimesel poolel, samal ajal algab ka isalindude sulgimissalkadeks kogunemine.

Luitsnokk-part toitub eelkõige veetaimedest, kuid ei ütle ära ka selgrootutest loomadest. Luitsnokk-pardist endast ei ütle ära ükski temast üle olev röövloom või -lind. Ka inimene pole tema suhtes ükskõikne; igal aastal kütitakse Eestis umbes 750 lindu.

Luitsnokk-pardile, nagu ka piil- ja rägapardile, pannakse pesitsuspaikadesse pesatunneli taolisi varjendkorve, tänu millele nende pesitsustulemused on oluliselt paranenud. Looduskaitse alla ei kuulu.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Anas platyrhynchos)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Part

Sinikael-parti on kindlast kõik näinud. Ta on varesest veidi suurem lind. Sinikael-pardi häälitsus on kodupardilt tuntud prääksumine. Sinikael on mitmesuguste koduparditõugude esivanem. isaslinnu sulestik on värvuselt eredam kui emaslinnu oma. Isasel on pea ja ülakael hundsulestikus sinakasrohelised. Emane sinikael-part on pruunikat värvi. emaslind on isasest natuke väiksem.

Sinikael-part on laialt levinud lind. Eestis elutseb ta igasugustel veekogudel. Ta eelistab taimestikurikkaid kohti. Isegi linnaveekogudel, kui leidub pesale sobiv koht, kasvatab ta pojad üles. Pesapaikadele saabuvad sinikael-pardid paarides. Nad saabuvad juba varakevadel. Seetõttu hüütakse neid märtspartideks.

Pesakoha valivad isa- ja emaslind koos. Pesa ehitatakse vee lähedale. Tavaliselt ehitatakse pesa varjatud kohta maapinnale, kuid mõnikord ka kõrgemale, näiteks endisesse vaesepessa. Munema hakkab emaslind aprillis. Pesalt lahkudes katab emaslind munad udusulgedega. Need udusuled langevad emaslinnu rinnalt välja munemise ja haudumise perioodil. Haub emaslind. isaslind hülgab emase ja lendab sulgima.

Pojad hülgavad pesa 12…16 tundi pärast koorumist. Siis oskavad nad juba maapinnal liikuda ning vees ujuda ja sukelduda. Pojad kasvavad väga kiiresti. Kahekuuselt nad juba lendavad. Sinikael-part toitub nii loomadest kui veetaimede rohelistest osadest. Mõnikord lendavad nad põldudele ja söövad seal teraviljade seemneid. Loomadest söövad nad näiteks putukaid ja limuseid.

Talvituma lähevad sinikaelad enne veekogude kinnikülmumist. Osa talvitab ka Eestis. Selle järgi kutsutakse teda ka jääpardiks. Sinikael on tavaline jahilind, looduskaitse alla ta ei kuulu.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Branta leucopsis)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Lagle

Nagu nimigi ütleb, on valgepõsk-laglel valged põsed. Lisaks on valge ka laup. Säravmust osa algab paelaelt ja ulatub õlgadeni. Keha on seljalt kontrastne musta-valge triibuline, samasugused on tiivad. Alakeha ja kõht on helehall, hõbedane-valge.

Valgepõsk-laglet võib Eestis kohata peamiselt tema rändepeatuste aegu sügisel ja kevadel. Vähesel määral on meil ka pesitsevaid paare.  Valgepõsk-laglet võib kohata merelähedastel põdudel, heinamaadel ja rannaniitudel.

Oma traditsioonilistel pesitsusaladel pesitsevad valgepõsk-lagled kuni 300 meetri kõrgusel merepinnast kaljujärsakutel suurte kolooniatena. Eestis on valgepõsk-lagle pesitsemine seotud väikeste meresaarte, laidude ja rahudega. Juuni alguses muneb emaslind 4-6 kergelt läikivat muna ja haub neid 24-26 päeva. Isaslind täidab sel ajal valvuri ülesandeid. Tavaliselt pärast tibude sündi ühinevad mitu peret omavahel ja elavad ühtse perena kuni kogunemiseni rändeparvedesse augustis-septembris.

Suuremalt osalt taimetoiduline. Toidulauale kuuluvad paljud haljastaimed, rohi ja nende seemned, aga ei ütle ära ka väikestest vähilistest ja muust sarnasest.

Nagu teistel maaspesitsejatel,on ka valgepõsk-laglel vaenlasi üleliiagi. Siia nimekirja võib kirjutada praktiliselt kõik suuremad ja väiksemad kiskjad ja kotkad takkapihta. Näiteks võib talvel mõnele merelaiule üle jää tulnud ja kevadel sinna jäänud rebane korraldada muidu rikkalikus laiu-linnuriigis tõelise katastroofi.

Üha suurematest rändepavedest on saamas rannalähedaste põllumeeste süvenev peavaluallikas. Kevadel haljendama löönud viljapõllule laskunud mitmesajapealine või suuremgi laglejõuk võib hävitada lootuse saagile hämmastava kiirusega. Taanis on näiteks üritatud olukorda kergendada isegi spetsiaalselt lagledele saartel põldusid rajades.

Teksti allikas: www.looduspilt.ee/loodusope/