(Anser canadensis)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Lagle

Kanada laglel on pea, kael, nokk ja saba on mustad, põsed ning sabaalused kattesuled valged, küljed kollakaspruunid ning põikvöödilised. Rind on valkjas, kollaka varjundiga. Lagledest suurim. Kanada lagle elab järvedel, jõgedel, veehoidlatel, merelahtedel ja neid ümbritsevatel rohumaadel. Skandinaavias ning eelkõige Ameerikas on kanada laglest paiguti saanud täielik linnalind, kes elab kõrvuti koos inimestega.

Kanada lagle eluiga on 10-24 aastat, vangistuses on teadaolev pikim eluiga 42 aastat. Kanada lagle on suhteliselt ründehimuline ning peredevahelised rüselused on tavalised. Need toimuvad rohkete noogutuste, peakergituste ja pea-all ründesööstudena, mida saadab läbisegi karjumine. Pesitsusalade poolest on tema peamiseks konkurendiks hallhani, kes kaitseb enda territooriume kindlameelselt. Toitub niidu- ja põllukõrrelistest ning mõningatest veetaimedest.

Kanada lagled valivad endale kaaslase terveks eluks. Pesa ehitatakse mõnele mättale, mis ei pruugi olla eriti kaitstud. See võib asuda nii madalal laiul kui ka avatud niidul. Emaslind muneb mais 4-6 muna ning haub neid 28-30 päeva. Isaslind tegeleb pesakoha valvamisega. Noorlinnud saavad lennuvõimeliseks kahe kuu pärast. Perekond hoiab kokku järgmise pesitsushooajani.

Looduslikke vaenlasi on kanada laglel vähe. Harva võivad noorlinde küttida hundid, rebased ning kotkalised.

Eestis on kanada lagle iga-aastane suhteliselt haruldane läbirändaja. Talvituvaid isendeid kuni 20.

Teksti allikas: www.looduspilt.ee/loodusope

Tsirkumpolaarselt levinud haneliik. Pesitseb üksikpaaridena soises tundras metsapiirist põhja pool. Meil läbirändaja nii kevadel kui ka sügisel. Väliolukorras on heaks eraldamistunnuseks valge laup (ei ulatu silmade vahele) ja tugeva mustriga (suured mustad laigud) kõhukilp. Kaalub kuni 3,3 kg.

Teksti allikas: www.ejs.ee/jahilinnud.html

ehk roohani (Anser anser)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Hanelised Partlased Hani

Video 1: Hallhaned õhtul (1:20) allikas: Yahoo! Video
Video 2: Hallhaned veel (0:45) allikas: Yahoo! Video
Heliklipp 1: Hallhane hääl (0:25) allikas: Kárpátkert

Hallhani on Eesti kõige suurem haneline. Täiskasvanud lind kaalub 3 kuni 4,5 kg ning suuruselt peaaegu koduhane suurune. Tiiva pikkus on 42-48 cm. Põhivärvuse järgi on tegemist halli linnuga. Pea ja kael on tal pruunikashallid, tiivad ja selg helehallid ning keha alapool rinnast alates valge. Nokk on hallhanel kollakas-lihakarva, jalad roosakad.

Eestis on hallhani levinud Lääne-Eesti saartel ning Pärnu lahes. Eestis üsna arvukas lokaalse levikuga liik. Praegu pesitseb Eestis umbes 1500 paari hallhanesid.

Hallhani saabub meile märtsis ja lahkub oktoobris-novembris. Soojematel talvedel on üksikuid linde nähtud ka Eestis talvitumas. Hallhane pesitsus- ja rändepeatuspaigad asuvad Lääne-Eesti meresaartel ja rannikul. Tähtsamad hallhanede rändepeatuspaigad asuvad Matsalu lahe ja Haapsalu tagalahe ümbruses, Saaremaal ja Hiiumaal. Eriti arvukalt koondub neid sügisel Matsalu lahele, kus on loendatud korraga kuni 10 000 hallhane. Liigi rändeaegne arvukus ei ole viimastel aastakümnetel eriti muutunud, kuid teisenenud on nende regionaalne levik. Peatuvate hanede osa suureneb Matsalus ja väheneb Hiiumaal.

Hallhanede saabumine ja lahkumine on seotud jää lagunemise ja tekkega merel. Sügisesel läbirändel aga peatuvad sageli tohutute parvedena põldudel, aasadel ja muudel sarnastel lagedatel aladel.

Hallhaned toituvad eranditult taimedest. Hallhanedele maitseb valminud teravili, eriti oder. Kuigi nad eelistavad lamandunud või madalat ja hõredat vilja, võivad nad käia ka püstises viljas. Üksnes kõrgesse ja tihedasse vilja ei söanda nad minna. Septembris käivad hallhaned ka taliviljakülvidel ja orasepõldudel, kuid võrreldes valgepõsk-lagledega on nende tekitatud kahjustused väiksemad, sest nad toituvad ka koristatud viljapõldudel.

Hallhani on väärtuslik jahilind, keda tema sügisesel läbirändel ka intensiivselt kütitakse. Muul ajal, eriti pesitsusajal neid küttida ei tohi.

Hiiumaal on peetud tugevalt hanejahti, samal ajal on seal ahenenud lindude toitumistingimused. Matsalu looduskaitsealal on aga jaht keelatud ja ümbruskonna põllud on nüüd valdavalt üles haritud.

Hallhane tekitatud lokaalseid kahjustusi esineb nii Saare-, Hiiu- kui ka Läänemaal. Vastandina teistele rändehanedele teevad nad põllumeestele pahandust eelkõige sügisel. Kahjustuste aeg kestab juuli lõpust oktoobri keskpaigani.

Teksti allikas: et.wikipedia.org/wiki/Hallhani

Vaata lisaks: Wikimedia Commons

(Ardea cinerea)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Toonekurelised Haigurlased Haigur

Hallhaigur on, nagu nimigi ütleb, halli värvi lind. Peale selle on aga tal mitmel pool ka musti sulgi: silma kohal moodustub lai must triip ja kõhualune on valge. Huvitav on veel pikk mustadest sulgedest tutt kuklas. Nokk on hallhaigrul pikk nagu toonekurgedel, aga mitte punane vaid rohekaskollane. Lendava linnu tunneb hästi ära vastu selga kõverasse tõmmatud kaela järgi.

Maailmas on ta suhteliselt laialt levinud ja Eestiski kohtab teda harvem vaid põhjaosas. Meil on kokku loetud umbes tuhat pesitsevat haigrupaari.

Rahvasuus on pandud hallhaigrule nimesid kalakurg, kalakull ja kalakaur. See viitab sellele, et hallhaigur on kalatoiduline. Kuna ta sööb peamiselt prügikalu, neid mida inimene ei tarbi, siis ei ole kaluritel vaja ka haigrute peale pahane olla. Tegelikult ei koosne kalakure toit ainult kaladest, vaid on väga mitmekesine. Tema igapäevases menüüs võivad olla peale kalade veel putukad, vähid, konnad, kullesed, sisalikud, maod, närilised jms.

Pesa ehitavad nad kõrgele puu otsa liigikaaslastele väga lähedale. Moodustuvad kolooniad, kus võib pesitseda ka teisi linnuliike. Eesti suurimas koloonias leiti 1993. aastal 268 haudepaari. Pesa on kohev, läbipaistev ja tipuga alla pööratud koonuse kujuga. Kuna lind on suur, siis peab ka pesa suur olema: kõrgus ongi pea 60 cm ja läbimõõt 80 cm. Sellesse muneb haigruema harilikult 4…6 rohekassinist muna. Neist kooruvad abitud pojad, kes alles poole kuu möödudes suudavad jalule tõusta. Noori poegi ohustab järsk jahenemine ja pikaajaline vihm. Pärast pesa mahajätmist perekond veel ei lagune.

Hallhaigrud on linnud, kes võtavad sügisel ette ühe pikima reisi lindude hulgas: Edela-Aafrikasse. Seepärast lahkuvad nad juba septembris. Samas on nad aga ühed esimesed saabujad kevadel, olles tihti juba märtsi lõpul kohal. Sel ajal on tavaliselt veel veekogud jääs ja lindudel raske toime tulla. Aga peagi algab külluslik aastaaeg.

Teksti allikas: bio.edu.ee

ehk karbas (Phalacrocorax carbo)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Linnud Pelikanilised Kormoranlased Kormoran

Kormoran on suur kõvera nokatipuga lind. Sulestik on tal tume, aga nii peal kui külgedel leidub ka valgeid laike. See hane suurune lind võib kaaluda umbes kolm kilo. Kormoran on hea ujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja, kuid käimine on vaevarikas. Viimane omapära on talle isegi sama nime andnud, mis järvekaurilgi on – kakerdaja. Kuna ta on kalatoiduline, siis on ta arvestatav konkurent kaluritele. Kuid temast on ka inimestele kasu olnud. Nii on ka kormorani liha söödud, ehkki see on tuim ja vajab pikaajalist keetmist. Veelgi huvitavam on fakt, et hiina kalurid on õpetanud kormorani kalu paati tooma. Et ta seda alla ei neelaks, on kaela ümber pandud metallrõngas.

Eestis kohtab pesitsevat kormorani merelaidudel ja seda viimastel aastatel järjest sagedamini. Tõenäolisemalt võib seda rahvasuus karbasena tuntud lindu näha aga tema läbirändel sügisel ja kevadel. Maailmas on kormorani levila väga lai ulatudes Põhja-Euraasiast Lõuna-Aafrika ja Austraaliani, osa linde on kodu leidnud ka Põhja-Ameerikas.

Oma pesapaikadesse saabuvad nad paaridena, mis moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad emas- ja isaslind suure pesa. Selle kõrgus on kuni meeter. Pesa asukohaks valitakse võimalusel puuoks, aga kui seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Koos toimub ka hilisem munade haudumine. Munad on tihti paksu vanemate väljaheidete kihiga kaetud. Tavaliselt on kormoranil viis poega, kes on algul täiesti abitud. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa ning veel veidi rohkem kui kuu möödudes on valmis iseseisvat elu alustama.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Lepus timidus)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Jäneselised Jäneslased Jänes

Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast – halljänesest, pisut väiksem ja kergem.

Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias. Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe. Ta elab üksikult ilma sõpradeta oma vaikset elu oma pisikeses metsatukas.

Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda – saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel.

Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda – igaühes 1…6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3…4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.

Teksti allikas: bio.edu.ee

ehk piisamrott (Ondatra zibethicus)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Närilised Hamsterlased Ondatra

Ondatra on poolveelise eluviisiga, taimestikurikastel veekogudel elav näriline. Ta on hea ujuja ja sukelduja. Tal on vähearenenud ujulestadega tugevad taga- ja nõrgad esijäsemed. Ujumist soodustab tal veel külgedelt lapik saba.

Ondatra looduslik kodumaa on Põhja-Ameerikas, kaasajal on inimene teda viinud peaaegu kõikjale. Eestisse on teda kahel korral toodud: 1947. ja 1952. aastal. Siin on ta hästi kohanenud ja kujunenud kaasajal tähtsaks jahiulukiks.

Ondatrad on rangelt oma territooriumidel elavad loomad. Ühel territooriumil elab üks ondatrapaar. Territooriumil on neil kaldasse uuristatud urg või taimedest valmistatud kuhilpesa ning mitu toitelava. Toitelavad kujunevad nende meelissöögikohtadesse kuhjuvatest toidujäätmetest. Toituvad nad peamiselt veetaimedest: pilliroost, kõrkjaist, vesikuppudest jne.

Neil on tavaliselt kaks kuni kolm pesakonda aastas, milledes on keskmiselt kuus kuni seitse poega. Pojad on alguses pimedad, saades nägijateks alles kümne päeva vanuselt. Imetatakse kuu aega, mille järel nad iseseisvuvad. Kevadel sündinud pojad võivad esimest korda sigida juba sama aasta sügisel. Sigivad ainult territooriumi omavad loomad. Tavaliselt elavad nad kahe, harva kuni viie aasta vanuseks.

Vaenlasi on ondatratel palju: saarmad, rebased, röövlinnud inimene jt. Inimene kütib ondatraid väärtusliku karusnaha pärast.

Teksti allikas: bio.edu.ee

ehk piiber (Castor)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Närilised Kobraslased Kobras

Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist.

Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab “sugemisküünise” nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.

Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid. Neile veekogudele ehitab ta veetaseme tõstmiseks enda langetatud puudest ja mudast tugevaid tamme, tekitades sellega sageli kahju ümbritsevale loodusele.

Koprad ehitavad kas okstest kuhilpesa või kraabivad järsu kaldanõlva sisse uru. Pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk kopra pesas sumbunud. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega.

Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne.) ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil.

Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Iseseisvuvad noored teisel eluaastal ja suguküpseteks saavad kolmandal aastal. Maksimaalne eluiga on neil 15…20 aastat.

Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Selliselt väheneb vaenlasel võimalus kobrast ootamatult rünnata.

Teksti allikas: bio.edu.ee

(Meles meles)
Klass: Selts: Sugukond: Perekond: Imetajad Kiskjalised Kärplased Mäger

Mäger on keskmise koera suurune, jässaka ning eespool aheneva kehaga metsaelanik. Tema iseloomuliku välimuse (tumedam alapool ja heledam ülapool ning silmi läbiv must jutt) tõttu tunneks teda looduses ära igaüks, kes nägema juhtuks. See pole aga põrmugi lihtne – vaid videviku- ja öötundidel oma urust väljuva mägra kohtamiseks ei piisa üksnes juhusest.

Mäger on levinud peaaegu terves Euraasias. Eestis on ta sagedasem lõunaosas, Hiiumaal aga puudub hoopis. Elupaiga valikul on määravaks urgude rajamist võimaldav maapinna reljeef, asugu sobiv koht lehtmetsas, segametsas, rabasaartel või mujal. Tugevate, kaevamiseks kohastunud esikäppadega varustatud mägrad rajavad kuni kümne meetri pikkuste käikude süsteeme, millel võib olla kuni mitukümmend ava. Sageli elab ühes mägralinnakus mitu pesakonda, kes asustavad seda põlvest põlve. On kindlaks tehtud et suured, mitmekorruselised ja paljude avaustega “ehitised” võivad olla alguse saanud tuhandeid aastaid tagasi!

Mägra menüü on väga mitmekesine. Ta tuhnib mullast ja kõdust usse ning tõuke, otsib maapinnal pesitsevate lindude mune ja poegi, püüab konni ja hiiri ent ei ütle ära ka tigudest ja putukatest. Mäger sööb ka seeni, marju ning rohttaimi. Hävitades hulgaliselt metsakahjureid, toovad mägrad kasu nii metsa- kui põllumajandusele.

Talveks valmistudes kogub mäger omale naha alla suured rasvavarud, suleb uru “välisuksed” lehtede ja mullaga ning heidab talveunne. Kevadel, märtsis-aprillis, sünnib mägral 2…4 poega. Nägijaiks saavad nad kuuvanuselt, kahekuuselt hakkavad juba urust välja käima. Esimese talve veedavad koos emaga.

Varem on mägra karvu kasutatud pintslite valmistamiseks ning rasva rahvameditsiinis.

Teksti allikas: bio.edu.ee